Sisu
Kuna ajakirjanikud kujutasid harva tavapäraseid tegevusi, on meie teadmised laste mängudest iidses Roomas peamiselt kunstist ja esemetest. Karja peitmine ja peitmine on romaani kunsti teoste reprodutseerimisel ning arheoloogid on leidnud hula kõvad, nukud ja hüppenöörid nii kunstis kui ka kaevandustes. Siiski on vähe mänge, mis olid iidse Rooma ainulaadsed.
Bugalha
Roomlased kandsid kitse või lamba pahkluu luud, nagu tatar, mängu tööriistad või ennustused, mis sarnanevad praegustele andmetele. Neil luudel oli neli erinevat külge. Laste versiooni mängiti mängijaga, kes heitis luu üles ja püüdis saada kõik teised luud maapinnalt enne, kui nad on sama käega õhku püüdnud.
Lauamängud
Arheoloogid leiavad mõnikord kaevatud majade põrandale kraapitud võrestiku vormi ja Rooma kunstiteosed näitavad lauamänge nende võrkude abil. Reeglid kaotasid aja jooksul, kuid tänapäeval kasutati samamoodi nagu males erinevaid värvilisi kive või muru tükki.
Paaritu või paaritu või Micatio
Micatio (või micatio digitorum) oli tavaline ja populaarne, tõenäoliselt seetõttu, et see ei nõudnud palju asju. Mängijad seisavad ringis ja valmistuvad näitama kätt, millel on üks kuni viis sõrme; samal ajal karjuvad nad, kui summa väärtus on ühtlane või paaritu. Teine variant võimaldab mängijatel hoida sõrmede näitamiseks käputäis kivi. Micahit kasutati sageli kihlveo mänguna, mille väärtus määrati sõrmede või kivide summa järgi.
Dice ja kihlveod
Lionel Cassoni sõnul on Vana-Rooma igapäevases raamatus isegi lapsed mänginud hasartmängudes. See hõlmas andmeid, mikatioosi ja kleromantsust ning ülalnimetatud bugalha.
Õnnemängu mänginud Tali ehk bugalha reeglid olid keerulised. Mängijad mängisid nelja luude ja teenitud punktide põhjal, mis pool oli suunatud ülespoole. Teises variandis viskas mängija luud ühe korraga väikesesse klaaspurki. Arvestada võis ainult purgi alla kukkunud tükid.