Sisu
- Valgustusajastu
- Ameerika revolutsioon
- Prantsuse revolutsioon
- Tööstusrevolutsioon
- Marx, Durkheim ja Weber
Sotsioloogia või sotsiaalse arengu uurimine tulenes valgustusajast tuntud perioodist. Filosoofid, religioossed juhid ja teadlased võitlesid moraalsete põhimõtete vastu, mis olid kunagi tunnistatud muutumatuks tõeks. Nende mõtlejatega, kes püüavad mõista maailma ja seda, kus nad elasid, töötati välja sotsioloogia aluseks olevad põhimõtted.
Valgustusajastu
Valgustusajastu oli periood, mil filosoofid vaevlesid sotsiaalsete, moraalsete ja usuliste tõekspidamiste loogiliseks muutmiseks, kasutades teaduslikke meetodeid. Selle aja filosoofid ehitasid argumente ja tõendeid iidsete sotsiaalsete ja usuliste tõekspidamiste kohta, mis olid kunagi tõeks tunnistatud. See lähenemine moraalsetele ja sotsiaalsetele probleemidele mõjutas nende inimeste mõtlemisprotsessi, kes töötasid välja sotsiaalsed ja formaalsed põhimõtted.
Ameerika revolutsioon
Prantsuse revolutsiooni mõjutas otseselt Ameerika revolutsioonilise sõja edu. Kuna asunike õnnestus vabaneda Briti valitsusest ja valitsuse ülesehitamisel, olid prantslased motiveeritud otsima poliitilisi ja sotsiaalseid muutusi oma riigis. Prantsuse revolutsioonis toiminud poliitiliste ja sotsiaalsete jõudude jälgimisel töötasid Marx ja Durkheim välja põhimõtted, mille järgi sotsioloogia sai kognitiivseks sotsiaalseks teooriaks.
Prantsuse revolutsioon
Prantsuse revolutsioon oli üks tähtsamaid sündmusi Euroopa ajaloos, mis näitab üksikisiku võimet kukutada või muuta juba juurdunud poliitilisi võimeid. Prantsuse monarhia ei olnud enam seotud oma kodanike teenindamise ja hoolitsemisega ning revolutsioon oli nende inimeste ülestõus, kes otsisid teist valitsemisviisi. Usaldusväärsed vaatlejad suutsid tuvastada individuaalseid põhimõtteid, mis kujundasid ja kujundasid Prantsuse inimeste sotsiaalset teadvust.
Tööstusrevolutsioon
Tööstusrevolutsioon viis valgustusajastu protsessi ja teaduslikku protsessi samm-sammult, rakendades seda mõtet kaupade ja teenuste tootmisele. Kogu maailmas on rahvuskultuuritehased muutunud tootmiskeskusteks, mis liiguvad üksikutest taludest suurte linnakeskuste ja montaažitehaste juurde. Suur sotsiaalne struktuur kujundati samm-sammult kõigis eluvaldkondades, luues ühiskonna mõtte- ja kultuurimõistmise süsteemi, mis oli valmis aktsepteerima sotsioloogiat kui kehtivat õppevaldkonda.
Marx, Durkheim ja Weber
Karl Marx, Emile Durkheim ja Max Weber ühendasid teadusliku uurimise metoodika Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide sotsiaalsete sündmustega ning arendasid seeläbi sotsioloogia sotsiaalteadust. Marx arutas võimu ja jõukuse jaotust jõuka kodanliku ja töögrupi proletariaadi vahel ning seda, kuidas seda tasakaalu astmelise süsteemi abil muuta. Durkheim käsitles ka sotsiaalse käitumise arengut ja kirjeldas ühiskonna keerulist struktuuri nii lihtsa tööjaotuse, jõukate ettevõtjate ja maaomanike osas, mida nimetatakse mehaaniliseks solidaarsuseks, kui ka keerulist tööjaotust, töötavaid vaeseid, kes on struktureeritud mida ta kutsus orgaaniliseks solidaarsuseks. Nende meeste filosoofiatest sündisid formaalsed sotsioloogilised teooriad.