Sisu
Kirjutamine on midagi enamat kui vaimne protsess; see on ka füüsiline protsess. Ükskõik, kas kirjutate käsitsi või arvutis, nõuab kirjutamine konkreetseid visuaalseid, taktilisi ja kinesteetilisi oskusi. Käsitsi kirjutamise ja kirjutamise asemel on vaja erinevaid kognitiivseid oskusi ja nende tulemuseks on erinevad kompositsioonid.
Lateraalsus
Käsitsi kirjutades kasutab kirjanik peamiselt oma domineerivat kätt, ehkki mitte-domineeriv käsi aitab kirjutamisel lehekülge ümber paigutada. Kirjutamisel kasutab kirjanik mõlemat kätt peaaegu võrdselt. Kuna keelevõime on keskendunud ajupoolkerale, võimaldab käekiri ajul keskenduda oma keelekeskustele. Kirjutamine nõuab, et mõlemad poolkerad töötaksid keeleülesannete koostöös.
Kirjutamise kiirus
Kirjanik, kes valdab vabalt nii käekirja kui ka kirjutamist, saab arvutis kirjutada palju kiiremini kui käsitsi. Aeglasem käekirja kiirus annab kirjanikule rohkem aega mõtelda oma lausete üle kirjutamise ajal. Käsitsi kirjutamine annab ka rohkem aega kirjutatu ülevaatamiseks.
Visuaalne tähelepanu
Käsitsikiri koondab tähelepanu ühte kohta (tähe moodustamine), kirjutamine aga kahte kohta (klaviatuur ja ekraan). Seega nõuab kirjutamine aju keskendumist kahele erinevale füüsilisele ruumile, käekiri aga aju tähelepanu ühele füüsilisele asukohale. Kirjutamise ajal peab kirjaniku tähelepanu kahe erineva ruumi vahel pidevalt tulema ja minema. Käsitsi kirjutades saab ta pidevalt keskenduda ühele kohale.
Kirjutamise tootmine
Käsitsikiri nõuab, et kirjutaja looks konkreetse tähevormingu; kirjutamine nõuab ainult seda, et ta leiaks tähe klaviatuurilt. Tähe kujundamine aitab õppida tähtede äratundmist. Kirjutades on kirjanik oma kirjutamisest füüsiliselt kaugem; kirjutaja ja tähtede vahel puudub füüsiline seos, nagu on käekirjas. Teoreetilise meediauurija Daniel Chandleri sõnul on see irdumine üks põhjusi, miks paljud kirjanduskirjanikud eelistasid kirjutada käsitsi, eriti need, kes mõtlevad kirjutamisprotsessi kui avastust ega planeeri kogu kompositsiooni ette.