Sisu
8. sajandist eKr kuni teise sajandini pKr kogesid kõik maailma suured tsivilisatsioonid seda, mida saksa filosoof Karl Jaspers nimetas "aksiaalseks ajastuks", üleminekuperioodiks polüteismist ja müütilistest jumalustest monoteistlikuks Jumala kontseptsiooniks ja objektiivne moraalikogum. Sel ajal näitasid kreeklased surma ja sellele järgnenud elu kohta mitmeid erinevaid uskumusi, mis kõik sõltusid teistsugustest filosoofilistest ja religioossetest alustest.
Hadese esimesed mõisted
Enne 8. sajandit eKr oli enamikul kreeklastel üks või mitu usulist veendumust. Enamikule neist tõekspidamistest oli ühine surmahirm. Selle tulemusena arenes surmast kui elusolendist veendumus, kes jälitab maad ja on valmis silmitsi seisma igaühega, kes talle ei meeldi. See olend sai nimeks Hades, jumalus, kellele ohverdati surma ja katastroofide vältimiseks. Usuti, et surm tuleneb alati Hadese pahameelest ja surnust saab inimene tema ori.
Jumalate meeldimine
Nii nagu Hades tekkis hirmust surma ees, tekkis usk teistesse jumalustesse osaliselt lootuses õnnelikumale elule pärast teda. Kreeklased uskusid, et inimese saatus pärast surma sõltub tema suhetest jumalatega. Hea suhe tõi kaasa rahumeelse või kangelasliku ülemineku sellest maailmast teise ja inimene elaks igavesti külalisena jumalate paleedes. Need, kes ei austanud elavaid jumalaid, kannataksid aga piinarikka ja / või häbiväärse surma ning saaksid igavese karistuse põrgus. Mis tahes stsenaariumi korral jõuaks maailmast väljapoole ainult inimese vaim ja temaga kaasas olevad esemed või inimesed.
Platon
Plats, üks esimesi aksiaalajastu filosoofe, levitas esimesena uusi arusaamu religioonist ja filosoofiast, mis mõjutas järsult arusaamu teispoolsusest. Platoni jaoks eksisteeris inimene kehas ja vormis ning tema vorm ei saanud surra. Pärast surma vabastati tema hing täieliku vaimse vabaduse seisundisse. Irooniline, et see seisund oli ilmselt vastuolus inimese maise käitumise tagajärgedega; häid inimesi, kes nautisid seaduse kaitset, vaevaks surmajärgne elu ootamatu vabadus, seadustele pahaks pannud halvad inimesed aga ootamatu õnnest rõõmu. Platoni vaated said väga vähe populaarsust, kuid neid aktsepteeriti, kui need olid kombineeritud hea käitumist rõõmustavate religioossete seisukohtadega.
Aristoteles
Aristoteles laiendas Platoni hinge ja keha kontseptsioone, pakkudes kogu olemasolu vältel olendite hierarhiat. Hingede jaoks oli vaimolendite kõrgeim täiuslikkus kõikvõimas Jumal, kelle teenistuses mõõdeti maist eksistentsi. Hea käitumise arvutas välja moraal, mida üks Jumal kehastas ja mida Aristoteles nimetas vooruseks. Aristotelese maise käitumise põhimõtteid ei kiidetud siiski eriti heaks, kuna ta pakkus oma usu osana välja hingesurma. Nagu Platoni põhimõtted, tuli ka Aristoteles enne populaarseks saamist segada teiste usuliste alustega. Paljud peavad Platoni ja Aristotelese ühendatud põhimõtteid raamistikuks, mis muutis lääne tsivilisatsiooni vastuvõtlikumaks ristiusu tekkele.