Sisu
Keynesi teooria rõhutab kogunõudluse tähtsust majanduses ja seda nimetatakse mõnikord ka nõudlusmajanduseks. 1930. aastatel, kui suur depressioon tabas paljusid riike ja vähendas majandustegevust, soovitas inglise majandusteadlane John Maynard Keynes valitsusel suurendada kulutusi kogu nõudluse tugevdamiseks, tootmise suurendamiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. See lähenemisviis on aidanud Ameerika Ühendriikidel ja teistel riikidel depressioonist üle saada, kuid see ei ole ilma puudusteta.
Inflatsioon
Inflatsioon on nõudlusmajanduse suurim puudus, kelle perspektiivis väidetakse, et turg oma vahenditega ei taga piisavat nõudlust, mis tähendab, et ühiskond ei kasuta kogu oma tootmisvõimsust. Nõudluse lahendus ehk Keynes 'on see, et valitsus tagab selle nõudluse ja tööhõive eelarvepoliitika abil. Vastupidiselt Keynesi lähenemisele väidavad paljud konservatiivsed majandusteadlased, et valitsuse suurenenud kulutused pakuvad majandusele liigset stiimulit, tõstes hindu tarbijatele ja ettevõtetele. See sunnib keskpanku intressimäärasid tõstma, muutes tarbijate jaoks suuremate ostude jaoks krediidi saamise ja ettevõtetel laenamise keerulisemaks. Seda nimetatakse ümberasustamise efektiks, kui valitsuse kulutused takistavad erainvesteeringuid, põhjustades intressimäärade tõusu.
Eelarve puudujääk
Majanduslanguse või majanduskasvu aeglustumise ajal väheneb tootmine vähenenud aktiivsuse tagajärjel. Valitsuse suuremad kulutused väheneva kogunõudluse kompenseerimiseks finantseeritakse sageli laenudega, mis suurendab valitsemissektori eelarvepuudujääki riigivõla suurendamise kaudu. Selle suurenemisega tuleb üha suurem osa valitsuse eelarvest eraldada võla intresside maksmiseks, jättes vähem vahendeid valitsuse produktiivsemateks meetmeteks, näiteks hariduse ja infrastruktuuri valdkonnas.
Poliitiline mahajäämus
Nõudlusmajandus nõuab valitsuse tegevust stabiilse kogunõudluse tagamiseks. Kuna liigne nõudlus põhjustab inflatsiooni tõusu ja ebapiisav nõudlus suurendab töötust, nõuab nõudlusmajandus regulaarseid valitsuse meetmeid, näiteks kulutuste vähendamist tervislikus majanduses ja suurendamist kriisi ajal. Probleemiks on lõhe valitsuse tegevuse vajaduse tuvastamise ja asjakohaste poliitiliste meetmete rakendamise vahel. Sageli vastutab otsustamisprotsess nende meetmete vastuvõtmise ja kohaldamise viibimise eest. Lisaks on poliitika enda ja sellest tulenevate mõjude vahel täiendav lõhe ning majanduspoliitika muutuse ja selle tulemuste vahel möödub mitu kuud.