Barokkmuusika keelpillid

Autor: Gregory Harris
Loomise Kuupäev: 7 Aprill 2021
Värskenduse Kuupäev: 13 Mai 2024
Anonim
Vanamuusikaansambel Linnamuuseumis 15.05.2015
Videot: Vanamuusikaansambel Linnamuuseumis 15.05.2015

Sisu

Sõna "barokk" tähendab "ebakorrapärast, deformeerunud või ebatäiuslikku pärlit". Seda kasutatakse koos Lääne-Euroopa arhitektuuriga ja muusikaga aastatel 1600–1750. Kuulsad barokk-heliloojad, nagu Johann Sebastian Bach, George Frideric Handel ja Arcangelo Corelli, on vaid mõned neist, kes koostasid muusikat, eriti muusika ajal barokkperiood. Selle aja vahendid koosnesid tuuleinstrumentidest, keelpillidest ja klaviatuuridest. Barokk-köied kasutasid roogasid, eristades neid tänapäevastest metallist kasutatavatest instrumentidest.


Harpe kasutati mõnikord barokkansamblites (käed mängivad instrumentaari Harping-muusika pilti Paul Retherfordi poolt Fotolia.com-lt)

Viiulite perekond

Barokkperioodil olid viiulipere kaks olulist vahendit viola da gamba (tšello eelkäija) ja viola pomposa. Gamba viool oli basskitarr, mida mängiti põlvede vahel koos käega fretsidega, millel oli tavaliselt kuus või seitse pikka bassikielt. Pompoosne viool oli väiksem, tal oli viis stringi ja seda mängiti käe all. Seda kasutati barokkmuusikas tšello suurte teekondade jaoks.

Luut

Luudil on pikk kael, mis sisaldab sügavamat heli, et saada sügavam heli. Sellel on kaks kastikarpi, millel on kaheksa lööki põhikastis ja viis instrumenti kumeras kaelas. Teooria on madal lant, mis tekkis Prantsusmaal. See sisaldab 14 keelpillide kursust luudi 13 asemel. Teised teooria variatsioonid on chitarrone ja archlute.


Harf

Barokkperioodil kasutatud harpidel oli kaks rida rida, mis toodavad nelja oktaavi ja paigutati vertikaalselt ülemise poole. Barokk-harp on arenenud diatoonilistest märkmetest, et lisada kromaatilised märkmed, saades kolmekordseks haruks. See sisaldas kahte välist diatoonilist joont, mis sisaldasid kromaatiliste märkmete sees olevat joont. Sel ajal kasutatav harf võib olla kaardistatud, nurga all või raamitud. Kõik olid kolmnurkse kujuga ja reguleeritud C-tasandi skaalal.

Muu

Lirone ehk lira da gamba oli Itaalias populaarne 16. sajandi lõpus ja kogu 17. sajandil, mis on jalgade vahel hõõrutud ja mängitud instrumentide instrument, nagu tšello. Sellel võib olla üheksa kuni 14 stringit ja seda mängiti dramaatilise muusika emotsionaalsetel tippudel. Jesuiitid eelistasid katoliiklikes kirikutes lirooni. Cítola kasutas terasest ja pronksist traate ning neil oli neli köied, mida kasutati balladides ja rahvamuusikas. Pandora oli inglise folk instrument, mida kasutati kahekordse bassina seitsme stringiga.