Sisu
- Monoloog
- Näited monoloogidest klassikalises kirjanduses
- Üksikisik
- Näited monoloogidest klassikalises kirjanduses
Nii monoloog kui ka monoloog on kirjanduslikud võtted, mida ilukirjanduslikud autorid kasutavad tegelase rikastamiseks, pinge suurendamiseks, suhete arendamiseks ja narratiivi edendamiseks. Kirjanikud, eriti näitekirjanikud, on selliseid võtteid kasutanud sajandeid, sealhulgas kuulus William Shakespeare. "Olla või mitte olla; see on küsimus", mõtiskleb Hamlet ühes lääne kirjanduse tuntuimas monoloogis.
Monoloog
Sõna "monoloog" tuleneb ladinakeelsest tüvest "mono", mis tähendab "üks" või "üksi", ja "logo", mis tähendab "rääkima". Monoloog on seega kõne, mille räägib inimene. Näidendis tekib dramaatiline monoloog, kui tegelane räägib iseendaga valjusti, kui laval või kuuldaval kaugusel pole ühtegi teist tegelast. Sisemine monoloog, tegelase mõtete või emotsioonide voog on sobiv ressurss romaanidele, kus jutustaja annab lugejale juurdepääsu tegelase peas toimuvale.
Näited monoloogidest klassikalises kirjanduses
Nii romaanides kui ka luules ja näidendites on kuulsad monoloogid. Luuletaja "Minu viimane hertsoginna" jutustaja esitab monoloogi, kus tegelase õudne tegelaskuju avaldatakse tema varalahkunud naise külma jutustuse kaudu. William Faulkneri romaan "Heli ja raev" kasutab teadvuse voogusid, et meenutada erinevate peategelaste sisemonolooge.
Üksikisik
Ükssõna ja dramaatiline monoloog on nii sarnased, et neid kasutatakse sageli omavahel asendatult. Monoloog on dramaturgiale piiratud monoloog, milles näitlejad räägivad ainult siis, kui nad on üksi või arvavad, et nad on üksi. Kuna näidend koosneb enamasti dialoogist ja väga vähesest jutustamisest, on monoloog ainus viis, kuidas publik saab tegelase mõtte juurde. Monolooge peetakse üldiselt ehtsateks, sest kui kedagi ei kuulata, pole tegelasel põhjust valetada, muul ajal võivad etenduses tema sõnavõtud olla umbusalduse sihtmärgiks.
Näited monoloogidest klassikalises kirjanduses
Shakespeare kasutas monolooge sageli. Kõigi aegade kuulsaim on võib-olla Hamleti "Olla või mitte olla", kus ta mõtiskleb oma isa tapmise üle või mitte, isegi küsides, kas ta peaks edasi elama. Filmis "Romeo ja Julia" teeb Juliet monoloogi - Romeou, Romeo, miks sa Romeo oled? "- mõistmata, et ta teda kuulis.